Avaleht

Hei. Mõtlesin, et jagan veidi.. Nägin peale eilset superhingamist unenägu. Olin ca 8 aastane laps ja tagasi lapsepõlvekodus vanemate juures. Nägin olukorda, et vanemad karjuvad ning tülitsevad. Isa oli väga purjus ja agressiivne kõigi vastu. Ma nutsin ja karjusin, et keegi mind sellest olukorrast päästaks, aga mitte keegi ei kuulnud. Justkui mu hääl ei jõudnud mitte kuskile ja keegi ei pannud tähelegi. Järsku tuli mu juurde mu sisemine laps, ta oli isegi inimese moodi, aga ainult mingi paarkümmend cm pikk ja tema seljataga olid sina ning te võtsite mind sealt kaasa. Kõndisime niimoodi ära, et hoidsite mõlemad mul käest kinni ja ma olin teie vahel. See tee sealt ära oli väga-väga pikk, nägin, et jalutasime Viimsist Nõmmele 😀 Ja te viisite mu käsikäes sinna ruumi, kus eile tegime superhingamist. Turvalisse ja kindlasse kohta, kus saan terveneda. Olen sisemise lapse rännakutel näinud midagi sarnast, et proovin sealt kodust lahkuda, aga siis ei saanud ma sealt lapsepõlvekodust kuidagi tulema, kogu aeg oli nagu mingi blokeering ees, et ma ei saa teisi sinna ju maha jätta, kuid selles unenäos oli sealt kodust väga kerge ja turvaline lahkuda. Ja kuidagi see mõistmine tuli ka väga tugevalt, et nüüd saan ainult mina enda sisemist last hoida, toetada ja tervendada. Kui siiani ma pigem olen olnud hingamistes tardunud olekus kui on vaja karjuda või end kuidagi väljendada, siis eile tundsin end taas nii turvaliselt ja kindlalt sinu loodud ruumis. Lasin tulla kõigel, mis tuli ja ei võidelnud millelegi vastu ning nii uskumatu kui see ka ei ole, ma ei püüdnudki midagi ega ennast kontrollida. Saan aru, et see turvatunne on väga oluline märksõna minu puhul, mis toetab ja aitab minevikutraumadest vabaneda. Ja oi kuidas mulle meeldivad need tugevamad helid gongidega, viimasel kahel korral olen saanud ikka väga palju hirmusid läbi hingata tänu sellele. Aitäh, et nii turvalise ja sooja ruumi lood, see on olnud mu jaoks väga oluline. See on ikka väga äge, mida teed! 💛

Ei teagi, kust alustada. Oleneb, kui täpset selgitust vajad, aga mul oli umbes poolteist aastat järjest vasak jalg peaaegu iga päev paistes. Käisin selle murega mitu korda arsti juures. Ultraheli näitas, et veri ei liigu jala alumisest osast hästi tagasi – klapid, mis peaksid takistama vere tagasivoolu, ei töötanud nii, nagu peaks. Pärast esimest gongiseanssi kadus see mure. Seansi ajal tundsin jalas surinaid, survet ja sähvatusi, ja sain aru, et midagi seal toimus. Tõesti, pärast seda pole jalg enam paistes olnud. See hüvastijätt isaga oli minu jaoks raske teema, sest kogesin seansi ajal tema kaotust uuesti, mis oli mulle väga valus (olin kuueaastane, kui ta kaotasin). Hakkasin seal nutma, aga sain teistpidi ka tuge. Veel üks mõte – äkki oli seotud ka lümfisüsteemiga, mis toetas kogu protsessi. Peale seanssi oli uriin kaks päeva väga hägune, ja kunagi lümfimassaaži järel juhtus sama. See oli mulle heaks märgiks, et keha väljutab seda, mis talle ei kuulu.

Minu teraapia algas kohas, kus enam üldse ei osanud. Sõltuvuste küüsis ja ennast täiesti kaotanud. Varasemalt polnud abi saanud. Õnneks oli minu sees veel väike lootus. Ja mõtlesin, et proovin korra veel, siis veel teadmata, et see on minu uue elu algus.

Selleks, et midagi muutuks, tuli minna sinna, kus kõik algas. Mängida läbi kõik need kohad, mis palju valu on teinud. Näha ära haavad, mis elu siiani mõjutanud. Terveks saamine on isekas. Sain aru, et minu keskkond mõjutab mind palju ja selleks, et suuremat pilti näha, pidin vanast eemalduma.

Väga oluline on, kellele ennast usaldada. Minu töö iseendaga oli väga sügav ja pidin alla suruma nii mõnegi hirmu. Hirmu ennast avada ja jagada. Need kohad, mida eluaeg oled püüdnud unustada. Ja see on terveks saamise võti. Ja tänu Andrese teraapiale, sai see võimalikuks. Turvaline ruum, usaldus ja austus. Vaja on vaid ühte inimest, kes sinusse usub ja minu näide on tõestus, et see päriselt toimib

Ja Andres on ehe näide inimesest, kes teeb enda asja südamega. Mul oli turvaline, ma olin hoitud ja ma sain hakkama! Aitäh

Õppisin tundma ja märkama emotsioone, andma neile nimetusi ning neid ka teistele väljendama. Mõistma, et kui reageerin millelegi, siis selle taga on mingi tunne, põhjus ning mul on õigus tunda kõiki tundeid ja neid ei tohiks alla suruda. Armastasin grupiga kooskäimist, sest see oli kvaliteetaeg minule endale - nagu vesi lillele, mis peaks kunagi õitsema minema. Iga teema oli erinev, oluline ja kaasahaarav ning koos tekitas terviku, justkui kastitäis tööriistu, millega lihvida teemant säravaks ja täiuslikuks.

Võtsin aja maha ja hakkasin süvitsi tegelema oma vaimse tervisega, võtsin vastutuse enda paranemise, sh emotsioonide, tunnete ja mõttemaailmaga süvitsi tegelemise eest. Osalesin sõltuvussuhete grupiteraapias ja tegime ka individuaalkohtumisi. Andresega rääkides olen end alati tundnud mõistetuna, kuulatuna, turvaliselt, usalduslikult, aktsepteerituna. Kasutan temalt õpitut igapäevaselt, tegelen eneseanalüüsi ja -vaatlusega, läbi selle mõistan paremini ka inimesi, kes mu elus on osalenud, osalevad. Olen nüüdseks, eeskätt tänu grupiteraapiale ja individuaalkohtumistele, palju teadlikum inimese psühholoogiast, psüühilistest protsessidest toimimismehhanismidest ning teadlikust, teadvustatud elamisest, olemisest ning mõtete, emotsioonide ja käitumise juhtimisest. Rõhutan, et juhtimisest, mitte allasurumisest.

Kui ma algul tulin gruppi, siis olin järjekordses depressioonis. Tundsin, et mu mees ei tee midagi meie suhte päästmiseks ja muutmiseks. Tundsin suhtes olles suurt üksindust. Meil puudus ühisosa ja tahtsin vaid suhtest põgeneda. Olin kaotanud iseend suhtesse ja ei tajunud oma minapilti, emotsioone ja ei osanud ka neid tõlgendada. Nüüd, kui olen läbinud programmi, tunnen, et ma ei ole muutunud. Mu isiksus on sama, mis varem – olen introvertne lilleke, kes vajab elus rahulikku kulgemist ja omaette olemist. Kuid muutunud on see, et ma tajun enda vajadusi ja piire ning oskan nende nimel töötada ja neid paika panna.

Mulle tohutult meeldib meie grupp ja Andrese teraapia, sest siin ei ole süüdistusi, õpetusi ega hukkamõistu. Mulle antakse tõlgendusi, valikuid ja nägemusi erinevatest võimalustest.
Üks asi, mida ma teraapia jooksul kindlasti olen õppinud, on probleemilahendus oskus. Mitte põgeneda alkoholi, reisimisse vms vaid vaadata iseendasse. Olen parem kaaslane iseendale, parem lapsevanem, parem kaaslane teistele. Olen leidmas seda rahu iseendas, mis on hinges ja südames hooletusse jäetud olnud. Aitäh!

Andrese gongirännak puudutas mind väga. Tema loodud helid olid nii võimsad, et mõni koht kajas veel mitu päeva tagantjärgi. Need kosmosehelid, mida ta luua oskab, on lihtsalt imelised. Minul on ka selline teema, et ma pole väga osanud vastu võtta inimestelt midagi head, momentaalselt tekib tunne, et ma olen inimesele võlgu, kui ta mulle midagi head tahab või pakub. Mulle väga meeldis Andrese loodud sissejuhatus, mis pani mind tõesti mõtlema selle aspekti üle ja kui teatud gongihelid tulid, ja end samas avasin, ja lihtsalt lasin neil helidel endasse tulla, võtsin vastu ja palusin juurde. Ma olen väga tänulik Andresele. Tema ‘vibe’ on ka kõikehõlmavalt tasakaalustav.

Ma olen Andresele kirjeldamatult tänulik. Täna tunnen ma füüsiliselt, kuidas jää sulab südame ümbert.. Ma hakkan jälle uskuma, et ka ilusad sõnad on minu jaoks ja mul ongi võimalus ehk mitte n.ö. ellu jääda vaid ka elada. Sõna jõud on meeletu. Keerlen oma uues tundes.