Depressiooni sümptomid on erinevad igal inimesel, kuid on olemas mõned levinumad tunnused, mida võib märgata. Depressiooni diagnoosimiseks peavad need sümptomid olema kestnud vähemalt kaks nädalat ja segama igapäevaelu. Depressiooni sümptomid võivad olla järgmised:
- Alanenud meeleolu – see tähendab, et inimene tunneb end pidevalt kurva, õnnetu, lootusetu, süüdi või üksildasena. Meeleolu ei parane ka siis, kui midagi head juhtub.
- Huvi ja rahuldustunde kadumine – see tähendab, et inimene ei tunne enam huvi ega naudingut asjade vastu, mis talle varem meeldisid või olid olulised. Näiteks hobid, sõbrad, perekond, töö, kool, sport, muusika, filmid jne.
- Väsimus ja energia kadumine – see tähendab, et inimene on kogu aeg väsinud, nõrk ja uimane. Tal on raske end motiveerida või midagi ette võtta. Väiksemadki pingutused tunduvad üle jõu käivad.
- Keskendumise ja mäluprobleemid – see tähendab, et inimene ei suuda hästi keskenduda, meelde jätta või otsuseid langetada. Tal on segased või aeglased mõtted. Ta võib unustada olulisi asju või teha vigu.
- Une- ja söömishäired – see tähendab, et inimene magab kas liiga palju või liiga vähe. Uni võib olla katkendlik, rahutu või õudusunenägudega. Inimene võib kaotada söögiisu või hakata liigselt sööma. Selle tulemusena võib muutuda ka kehakaal.
- Enesehinnangu ja eneseusalduse langus – see tähendab, et inimene hindab end madalalt, kritiseerib end pidevalt või võrdleb end teistega ebasoodsalt. Ta tunneb end väärtusetu, ebaolulise, rumala, inetu, saamatu või halvana.
- Süü- ja väärtusetusetunne – see tähendab, et inimene süüdistab end kõiges, mis on valesti läinud, isegi kui see pole tema süü. Ta arvab, et on teistele koormaks, et ta ei vääri armastust, hoolt ega õnne. Ta võib tunda ka häbi või kahetsust oma mineviku pärast.
- Tulevikupessimism – see tähendab, et inimene näeb tulevikku ainult mustades värvides. Ta ei usu, et midagi võiks paremaks minna, et ta võiks oma probleeme lahendada või oma eesmärke saavutada. Ta ei näe oma elul mõtet ega eesmärki.
- Enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod – see tähendab, et inimene tahab endale haiget teha või oma elu lõpetada, sest ta ei näe muud väljapääsu oma kannatustest. Ta võib mõelda surmale, planeerida enesetappu, otsida selleks vahendeid või teha katseid.
- Ärrituvus ja rahutus – see tähendab, et inimene on kergesti ärrituv, närviline, vihane või ärev. Ta võib olla kannatamatu, tujukas, agressiivne või konfliktne. Ta võib tunda ka sisemist pinget, rahutust või närvilisust.
- Seksuaalhuvi vähenemine – see tähendab, et inimene ei tunne enam huvi seksi vastu, ei saa sellest rahuldust ega naudingut. Ta võib vältida lähedust või intiimsust oma partneriga.
- Füüsilised vaevused – see tähendab, et inimene võib tunda erinevaid kehalisi valusid või ebamugavusi, nagu peavalu, seljavalu, kõhuvalu, lihasvalu, südamekloppimine, hingamisraskused, iiveldus, pearinglus, higistamine jne. Need vaevused ei ole seotud mingi muu haigusega.
Toon mõned reaalsed illustreerivad näited depressiooni erinevatest ilmingutest ja selle mõjust erinevatele inimestele erinevates eluetappides ja taustades.
Huvikaotus:
Liina, 35-aastane turundusjuht, oli kunagi oma töö vastu kirglik ja nautis aega koos sõprade ja perega. Kuid viimastel kuudel on tal kadunud huvi oma töö ja hobide vastu. Ta tühistab sageli kohtumisi sõpradega, eelistades jääda üksi koju. Liina tunneb end pidevalt väsinuna, tema söögiisu on muutunud ja tal on uneprobleemid. Talle on raske keskenduda ja tal on püsiv kurbuse ja lootusetuse tunne. Need sümptomid on kestnud mitu nädalat ja teevad Liina toimetuleku igapäevaeluga keeruliseks.
Akadeemilised raskused:
Toomas on 18-aastane keskkooliõpilane, kes oli kunagi akadeemiliselt edukas. Siiski hakkas ta oma vanemas eas õppetööle keskendumisega raskusi kogema. Ta kaotas motivatsiooni ja hakkas sageli tunde vahele jätma. Tema hinnete tulemused langesid järsult ja ta loobus harrastustest, mis talle varem rõõmu valmistasid. Toomas tunneb end sageli ülekoormatuna, tal on väärtusetuse tunne ning pidev süütunne ja enesekindluse puudus. Ta väldib sotsiaalseid suhtlusi ja veedab suurema osa ajast oma toas, isoleerides end sõpradest ja perest.
Krooniline valu ja depressioon:
Margit, 45-aastane õde, kannatas tõsise seljavigastuse tõttu autoõnnetuses. Hoolimata mitmest operatsioonist ja ravist, kogeb ta endiselt kroonilist valu. Aja jooksul on Margiti füüsiline valu mõjutanud tema vaimset tervist. Ta tunneb end väsinuna, ärrituvana ja lootusetuna oma taastumise osas.Depressioon on teinud keeruliseks Margiti igapäevaste tegevuste tegemise ja suhete hoidmise. Ta mõtleb sageli, et on oma lähedastele koormaks, ja kaalub ravi katkestamist.
